Ärevus kui sümptom või sõnum?
Ärevusest räägitakse täna palju.
Õpetatakse hingamist, positiivset mõtlemist, teadvelolekut ja puhkust. Need võivad olla vajalikud sammud, kuid miks ärevus üldse tekib?
Kui ärevus jääb sind külastama ja isegi muutub tugevamaks, on lahenduseks otsida vastust sellele küsimusele:
Regressiooniterapeudina ei suhtu ma ärevusse kui omaette “probleemi”, mille sümptomid tuleb lihtsalt eemaldada, et siis oleks kõik korras.
Ma ei usu ainult ärevuse sümptomite vaigistamisse.
Sest ärevus ei teki tühjalt kohalt.
Ärevus on reaktsioon.
Ärevus on tagajärg.
Ärevus viitab sündmusele, kogemusele või sisemisele otsusele, mis on inimese elus kunagi toimunud.
Kui vaigistada ainult sümptomit, aga algpõhjus jääb alles, siis ei ole probleem tegelikult kadunud.
Keha ja närvisüsteem hakkavad lõpuks uuesti märku andma. Ja sageli isegi tugevamalt.
Kui oled ladunud puuriida, hommikul märkad, et pikali – laod uuesti, järgmine hommik kordub see taas – laod jälle. Kui kaua sa jääd laduma, kas sul tekib küsimus – miks?
Minu jaoks ei ole ärevus kunagi lihtsalt “liigne tundlikkus”.
Regressiooniterapeudina käsitlen inimest holistiliselt- keha, meele, hinge ja vaimu tasandil. Kõik need tasandid on omavahel seotud. Ei ole nii, et – oh – süda puperdab aga vaimselt olen tugev, inspireeritud ja mu emotsioonid “ei söö” mind. Minus on kõik tasakaalus.
Ehk aitab see artikkel märgata oma ärevust erinevatel tasanditel ja julgustab sind kuulama ja märkama ärevuse sõnumeid ning olema enda vastu leebem, hoolivam, armastavam.
Ärevuse märkamine kehas
Kui inimene kogeb ärevust, aktiveerub närvisüsteem automaatselt.
Keha läheb valmisolekusse: süda lööb kiiremini, hingamine muutub pinnapealseks, lihased pingestuvad, mõtted kiirenevad, tekivad katastroofistsenaariumid, kaob sisemine rahu.
Närvisüsteemi aktiveerumine ärevuse korral
Pilt: https://www.pexels.com/search/?q=body and anxiety
Keha ei erista alati füüsilist ohtu sellest, mida inimene kogeb oma mõtetes, tunnetes või mälestustes ning ei olegi reaalseks ohuks. Närvisüsteem reageerib mõlemale sarnaselt.
Ja sageli ei ole inimene enam kontaktis mitte olevikuga, vaid vana kogemusega, mis temas kunagi salvestus.
See on oluline koht mõistmiseks: ärevus ei tähenda alati, et midagi on praegu valesti.
Väga sageli tähendab see, et keha reageerib millelegi, mis kunagi tundus ohtlik.
Inimene võib mõistusega teada, et:
– kõik on korras,
– ohtu ei ole,
– olen täiskasvanu,
– ma tean, mida teha, saan hakkama.
Keha ei jaga sinu mõtlemise teel loodud loogikat.
Esitan siin ühe selgituse, et mõistaksid ärevuse loogikat, kuid sinu lugu on unikaalne ja vajab sinu avastamist.
Sinu kontrolli-/kaitsesüsteem võib mõistusega teada, et sa oled õppinud ja omandanud juurde oskusi ja kogemusi. Talle ei piisa sellest, ta ikkagi ei usalda sind ja ta eesmärk on sind kaitsta.
Sest kunagi sulle ohtlikus olukorras sa otsustasid nii, see toimis ja aitas sind ning kujutad nüüd ette, kui see võis juhtuda – kui sa olid väga-väga väike.
See kaitsesüsteem suhtub väga tõsiselt ja pühalt oma kohustusse – väikest last peab kaitsma. Sa tead hästi, mis on immuunsüsteem – kasuta oma kujutlust ja kujuta, et sul on ka kaitsesüsteem.
Kui nüüd veel ütlen, et kui koged ärevust – see väike laps elab su sees veel siiani! Kui su kaitsesüsteem on kunagi õppinud, et maailm ei ole turvaline, siis hakkab ta sind kaitsma isegi siis, kui sa ise enam ei mõista, mille eest.
Nüüd võiks artikli kirjutamise lõpetada – suur osa öeldud. Kui vaid nii lihtne oleks.
Ärevus mentaalsel tasandil – miks tekib ärevus ka siis, kui “kõik on korras”?
See on üks küsimusi, mida inimesed teraapias kõige rohkem küsivad.
– Ma teen kõik õigesti.
– Ma puhkan.
– Hoolitsen enda eest.
– Olen teadlik.
– Miks ma siis ikka ärevust tunnen?”
Sest ärevus ei allu ainult inimese teadlikule otsusele elada harmooniliselt. Ärevusel on oma loogika. Sageli sisaldab see rohkem teavet, kui mõistus parasjagu näha suudab.
Mõistus võib öelda: “Kõik on korras.”
Aga keha reageerib hoopis teisiti.
Toon vaid mõned näited:
1) sa tead, et puhkus on vajalik…
aga puhates tekib sisemine hääl:
“Sa laiskled.”
“Sa ei tee piisavalt.”
“Sa ei tohi lõdvestuda.”
2) Või oled professionaal, kompetentne ja tugev inimene.
Lahendad keerulise olukorra rahulikult, räägid professionaalselt, oled kohal ja leiad lahendusi.
Aga hiljem, kui olukord on läbi saanud, tabab sind seletamatu ärevus. Miks?
Sest keha võib olla õppinud, et turvalisus sõltub kontrollist. Ja kui kontroll hetkeks lõdveneb, aktiveerub vana kaitsemehhanism.
Ärevus ei ole vaenlane
See võib tunduda üllatav, kuid regressiooniteraapias ei käsitle me ärevust kui midagi, mida tuleb maha suruda.
Ärevus püüab inimest kaitsta.
Kunagi ammu õppisid:
– olema ettevaatlik,
– aimama teiste mõtteid,
– kontrollima,
– uskuma, et eksimine on ohtlik,
– varjama oma tundeid,
– mitte täielikult usaldama.
Need mustrid pole tekkinud juhuslikult
Need aitasid kriitilisel hetkel olukorrast välja tulla.
Need andsid võimaluse kuuluda, olla märgatud või teenida välja lähedust ja turvatunnet.
Probleem tekib siis, kui vana ellujäämisstrateegia jääb juhtima ka täiskasvanuna.
Ja mida rohkem inimene püüab ärevust lihtsalt vaigistada või alla suruda, seda tugevamalt hakkab ärevus lõpuks tähelepanu nõudma.
Ta hakkab segama:
– und,
– suhteid,
– töövõimet,
– kohalolu,
– sisemist rahu.
Ta tahab, et midagi saaks lõpuks päriselt märgatud.
Natuke selgituseks. Kui ärevus tuleb su ellu, somaatiline närvisüsteem reageerib – hormoonid pumbatakse verre ja sa märkad märke, mida eespool kirjeldasin ja mida sa ise oled tundnud. Kuid, et inimene funktsioneeriks, kõik süsteemid teevad omavahel koostööd, et saavutada tasakaal – homöostaas. Sinu parasümpaatiline närvisüsteem hakkab tasakaalustama ärevuse sümptomeid. See on omamoodi tervik.
Kui kanda see üle holistilisse maailmapilti – kui ärevus “tuleb” – ta on osa sinu tervikust. Kuid mis nüüd on väga tähtis – ta on osa sinust, kuid ta ei ole sina. See on rahustav teada- ta on vaid osa sinust – kes tahab, et sa oleksid temast teadlik ega ignoreeriks teda.
See on nagu pretensioonikas külaline, kes tuleb näiteks nädalaks ja sa kohandad oma elu ringi – kuid sina ei ole külaline, sina oled oma kodus, sina lepid reeglid kokku. See on koht, mis on oluline märgata. Külaline ei dikteeri sulle, sina algatad ja lood olukorda!
Millal inimene kaotab endaga kontakti?
Esitame selle küsimuse selliselt: millal inimene otsustab, et turvalisem on teistele meele järgi olla?
Ärevus ei teki alati ainult raskest traumast.
Lapsepõlve kogemus ja mälu
Pilt: https://www.pexels.com/photo/girl-on-a-swing-overlooking-italian-mountains-31819797/
Piisab hetkest, kus inimene teeb sisemise otsuse ennast eirata:
“Ma ei tohi enam nõrk olla.”
“Ma pean alati hakkama saama.”
“Kui käitun nagu teised, siis ma polegi rumal.”
“Kui ma kontrolli kaotan, juhtub midagi halba.”
“Kui käitun hästi, siis ema/isa rõõmustab, olen hea laps, võin juurde minna ja saan kallistada.”
Sellest hetkest hakkab inimene sageli elama rohkem välise maailma järgi: kohustused, ootused, tublidus, rollid, vastutus.
Ta püüab olla töökorras mutrike suures süsteemis.
Ja ühel hetkel hakkab keha märku andma – see ei ole enam päriselt sina.
Ärevus kui märguanne- sa oled enamat, kui usin mutrike
Minu jaoks on ärevus sümptom – millel on oma lugu pajatada. Ma olen ühes oma varasemas blogis kirjutanud, et kui inimene enda olemusest on kaugenenud, ta justkui kasutab phantom keha, suhtleb ja väljendab selle kaudu.
Kuid see pole tegelik sina ja sellepärast ärevus annabki märku- kuule aitab nüüd küll- ära enam eemaldu, lähed liiga kaugele. Ole ise!
Sellest vaatenurgast see viitab konfliktile- sa oled märganud oma olemust, sa hoolid endast, kuid on olukorrad, kus sa sõidad endast üle, ei arvesta endaga- sa isegi tead, et sõidad. Mida kaugemale inimene endast eemaldub, seda tugevamaks võib muutuda sisemine pinge. Kuid see konflikt tähendab, et su olemus ei lepi enam sellega.
Su olemus igatseb olla ehe, enesekindel, soe, hoolib ja tark oma eheduses. Kuulata ja usaldada oma sisemist tarkust.
Ärevus kutsub tagasi kontakti looma oma tunnetega, oma kehaga, oma tõeliste vajadustega, oma sisemise olemusega.
Ja paradoksaalsel kombel võib ärevus tekkida ka siis, kui inimene hakkab lõpuks “kasvama”. Kui inimene tunneb:
– et temas on rohkem potentsiaali,
– et vana elu jääb kitsaks,
– et ta ei mahu enam oma senisesse rolli.
See sisemine vastuolu võib samuti aktiveerida ärevust.
Sest vana identiteet hakkab lagunema – uus, ehk tegelikult sinu olemus, loob uut identiteeti, mis on sinuga harmoonias.
Miks vana materjal teraapias pinnale tõuseb?
Iga loomisega ja sünniga on nii rõõm kui valu – uue avastamine, väljendamine ja vanast lahti laskmine. Paljud inimesed ehmuvad, kui teraapia käigus muutuvad nähtavaks vanad emotsioonid, hirmud või mälestused.
Tegelikult on see väga oluline osa tervenemise protsessist.
Kui vana materjal tuleb turvalises teraapiaruumis nähtavale, tähendab see sageli, et:
– keha ei suru enam kõike alla,
– inimene on valmis seda läbi töötama.
See ei tähenda “katki minemist”. See tähendab, et midagi, mis on kaua olnud peidus, lõpuks saab nähtud, mõistetud – nende aeg on läbi
Ja inimene ei tee seda üksi, terapeut on seal tema kaaslaseks ja teraapiaruum on selleks loodud turvaline koht.
See on üks regressiooniteraapia olulisemaid väärtusi.
Regressiooniteraapia ja ärevus
Pilt: https://www.pexels.com/search/?q=tegression theraphy
Kuidas regressiooniteraapia aitab ärevuse puhul?
Regressiooniteraapia on lahendusele orienteeritud lähenemine.
Me uurime:
– millal ärevus alguse sai,
– milline sündmus või kogemus selle käivitas,
– millise sisemise otsuse inimene tol hetkel tegi,
– kuidas see mõjutab inimese elu täna.
Ärevusel on alati lugu – sündmus, kust see on alguse saanud, otsus ja reaktsioon, käitumismuster. Mõned lood lähevad tagasi eelmistesse eludesse ja puudutavad hinge ja vaimu tasandeid.
Mina usun, et inimloomus on hea, ilus. Kvantteooria järgi on keha pidevalt uuesti loov ja iseennast tervendav. Ärevuse kohta küsiksin – miks loovus ja tervenemine on takistatud.
Teraapias, olles leidnud algpõhjuse, “teen sammu tagasi”, juhin kliendi olukorda, mis oli enne seda. Mis toimub seal, milline klient seal on, kuidas ta ennast seal tunneb. Kui tagasi algpõhjuse juurde minna, uurin, mis otsuseid klient seal teeb.
Sageli inimesed ei mäleta isegi teadlikult, millal see ärevust tekitavmuster alguse sai. Kaitsemehhanismil on varuks võtteid., kuidas inimest kaitsta. Üheks selleks on mälu. Mõned kliendid ei mäleta mitte midagi oma lapsepõlvest.
Kes tahab raskeid ja ebameeldivaid asju mäletada ning sagedasti need ongi need mälestused- mida ärevuse kaudu on just nüüd oluline märgata, et sa saaksid elus teha järgmise sammu ja edasi liikuda.
Kui oled hakanud märkama ärevusega seoses hirme, koged paanikahoogu, olukorrad on muutunud hirmutavaks – su ärevus on kasvanud.. Varem sellised olukorrad olid ebameeldivad, võisid pingeid tekitada, kuid said hakkama või ignoreerisid, sest meile on nii loomulik mõelda, ehk läheb üle, ma olen lihtsalt väsinud. Kuid see on “ajale jalgu” jäänud.
Kui tahad seda teemat kuulata ja paremini kogeda, leia siit sobiv video: https://www.youtube.com/channel/UCAR0YUNcgIb95nP_Nx07DZA
Ja siit saab hakata kujunema uus suhe iseenda ja oma eluga.
Ärevus kui valikukoht – sümptomist mõistmiseni
Kui ärevust vaadata sellisel viisil, siis ta ei ole enam lihtsalt sümptom, mida tuleb eemaldada või maha suruda.
Ta muutub märguandeks – signaaliks, et midagi sinu sees vajab tähelepanu, mõistmist ja kontakti.
Mitte alati ei ole see midagi uut. Kui ärevus kasvab ajas, siis see on kui lumepalliefekt. Inimestena, me oleme õppinud kandma palju, et elus toime tulla.
Võta hetk endale: Kui sagedasti sinu ärevus endast märku annab? Millistes olukordades? Mis osa sinust on jäänud tagaplaanile ja nõuab tähelepanu?
Ja just siin tekibki sinul valikukoht. Ta ei ole enam ainult jõud, mis segab elu, vaid osa sinu loost, mis ootab mõistmist ja integreerimist.
Kui sa tunned, et sinu ärevus ei ole lihtsalt “liigne tundlikkus” ega juhuslik seisund, vaid midagi, mis kordub ja mõjutab sinu elu sügavamalt, siis võib olla kätte jõudnud hetk, kus tasub vaadata selle taha.