Sümptomid regressiooniteraapias
Sümptom on kehaline kogemus, mida inimene tajub, märkab või tunneb oma kehas. Olen märganud, et kliendid kirjeldavad oma sümptomeid väga täpselt. Edaspidi kasutan lihtsuse huvides sõna „sümptom”.
Sageli küsitakse, kuidas regressiooniteraapia saab füüsiliste sümptomitega töötada. Siin artiklis saad neile küsimustele vastuseid ja mõtteainet. Aitan märgata seoseid psüühika, emotsionaalse seisundi ja sümptomite vahel ning seda, kuidas neil võib olla oluline roll sümptomite tajumisel, intensiivsusel ja taastumisel.
Inimpsüühika on sügav, kihiline ja muutuv, mitte “üks kord tehtud ja igaveseks valmis” süsteem.
Esmalt defineerin sümptomi oma praktikast lähtuvalt, toetudes sellele, kuidas kliendid on hakanud oma sümptomeid teadvustama.
a) Sümptomid kui kehalised reaktsioonid olukordadele, mida klient kirjeldab — näiteks pinge, ärevus, valu või muu ebamugavus, mis on seotud tema reaktsioonidega ning mida ta tajub häirivana.
Pilt: https://www.pexels.com/photo/
b) Füüsilised sümptomid, mis kaasnevad konkreetse diagnoosi või terviseprobleemiga.
c) Psühhosomaatilised sümptomid. Psühhosomaatilisi sümptomeid võiks vaadelda ka punktis a) kirjeldatud reaktsioonide osana, kuid nende sageli suure intensiivsuse ja mõju tõttu toon need siin eraldi välja.
Psühhosomaatilised sümptomid.
Psühhosomaatilisteks nimetatakse sümptomeid, millele meditsiinilised uuringud ei leia selget orgaanilist põhjust või mille kulg ei allu ootuspärasele ravile. Sellistes olukordades kasutatakse sageli mõisteid nagu psühhosomaatilised sümptomid või somatoformsed häired — terminid, millega inimesed puutuvad kokku nii arsti vastuvõtul kui ka oma tervise kohta lugedes. Edaspidi kasutan selguse huvides mõistet „psühhosomaatilised sümptomid”.
See, et uuringud ei anna sümptomi kohta selgitust ei tähenda, et need oleksid kujuteldavad. Vastupidi — need on inimese jaoks reaalsed ja kehaliselt tajutavad kogemused. Küsimus on pigem selles, milline roll on psüühikal, emotsioonidel ja närvisüsteemi reageerimisviisidel nende kujunemisel ja püsimisel.
Keha, kui füüsilise sümptomi väljendaja
Holistilise maailmapildi järgi on inimese mõtted (meele tasand), emotsioonid (tunnete tasand), keha (füüsiline tasand) ja hing (hinge tasand) omavahel seotud ning moodustavad terviku. Seos nende tasandite vahel on igapäevaelus tajutav.
Näiteks võib märgata, kui inimesel on sisemiselt raske — see väljendub tema kehakeeles, eneseväljenduses ja kohalolus. Kui meel on kurb või rõõmus, peegeldub see pilgus, kehahoiakus ja liikumises, tegutsemistahtes. Mida lähedasem on inimene, seda kergemini on see tajutav.
Emotsioonid, kui mõtete ja tunnete väljendus avalduvad keha kaudu. Keha on füüsiline ja nähtav — materiaalne tasand. Kui mõtte, emotsiooni ja hinge tasandil tekib error avaldub see kehalisel tasandil.
Keha kaudu muutub nähtavaks see, mis muidu võib jääda sõnastamata ja kõik need tasandid on seotud ning omakorda mõjutavad üksteist.
Regressiooniteraapia
Kui eelpool kirjutasin, et kliendid kirjeldavad väga hästi oma sümptomeid, siis see on minu jaoks hindamatu allikas — selles peitub palju olulist infot, konfliktikohti ja suundi edasiseks tööks. Just seetõttu suhtun ma igasse sümptomisse suure tähelepanelikkusega ning regressiooniteraapia on minu jaoks meetod tööks inimesel esinevate häirivate sümptomitega.
Regressiooniteraapia on üks psühhoteraapia vorme, mis keskendub inimese sisemiste kogemuste ja alateadvuslike mustrite uurimisele. Selle lähenemise eesmärk on aidata inimesel jõuda nende kogemusteni, mis võivad olla jäänud emotsionaalselt lõpetamata ja mis mõjutavad tänast enesetunnet, käitumist ja ka kehalisi reaktsioone.
Muutunud teadvuse seisundis võib klient jõuda erinevate eluperioodidega seotud kogemusteni — alates varajastest emotsionaalsetest mälestustest kuni sügavalt sisemiste kogemusteni. See võib hõlmata nii lapsepõlvekogemusi, sünnieelse perioodi kogemusi kui ka eelmiste elude kogemusi.
Oluline ei ole nende kogemuste kronoloogiline asetus ega sõnasõnaline tõlgendus, vaid see, millise tähenduse inimene on neile omal ajal andnud ning milline sisemine muutus ja uus arusaam teraapia käigus tekib.
Regressiooniteraapia uurib sümptomite juuri, seost varasemate kogemustega, mis ei ole saanud lahendust ega ole täielikult integreeritud.
Kui neid kogemusi turvalises terapeutilises ruumis uuesti läbi töötada, võib muutuda inimese suhe iseenda, oma keha ja sümptomitega.
Sümptom kui süsteemi osa
Sümptom on selline huvitav “tegelane”, kes on tulnud täitma tühja kohta, et moodustuks tervik. Füüsiline sümptom, “kasvanud” nii, et juba tajutav, võib muutuda tõeliseks türanniks. Ta hakkab “dikteerima” ja paneb kogu muu organismi, inimese käitumise enda järgi kohanema.
Pilt: https://www.pexels.com/photo/a-person-holding-his-belly-fat-9927899/
Sellest vaatenurgast, kui on toimunud meele ja emotsioonide tasandil “konflikt”, mille tulemusel tervik sai häiritud ja ei toimi, sümptom täidab tühimiku. On ju tuntud väljend: loodus ei salli tühja kohta.
Hiina meditsiini uurides tekkis mul mõte, mida olen ka oma töös klientidega tähele pannud. See lähenemine on teistsuguse nurga alt, kuid jõuab sarnasele järeldusele. Kui kehas on mõne organi töö häiritud, sümptom “kompenseerib” selle funktsioneerimist, et tervik toimiks.
Teraapias tõstatan ma küsimuse: millal ja miks oled andnud oma sümptomile nii olulise rolli, et see hakkab sinu elu dikteerima?
Sümptomi kogemine ja mõistmine
Konstellatsioonis olen kord “etendanud” sümptomi rolli ning see kogemus on jäänud mulle väga sügavalt meelde. Sümptom, keda ma esindasin, oli tekkinud armastusest. Kuna töö oli üsna pikk, sain ma kogeda seda pikalt ja ka arusaamatust – miks minust soovitakse vabaneda, kui olen sündinud armastusest.
See kogemus seostub minu jaoks otseselt varasema kirjeldusega sümptomist kui süsteemi osast — mitte lihtsalt nähtusest, vaid millestki, mis on mingil olulisel põhjusel saanud rolli inimese terviksüsteemis.
Pilt: https://www.pexels.com/photo/
Sümptomist vabanemine ei ole protsess, kus midagi lihtsalt “välja lõigatakse” või eemaldatakse. Nagu eelnevalt olen kirjutanud, on vaimsed, psüühilised ja kehalised tasandid omavahel põimunud.
Hinge tasand annab inimese terviksüsteemi käsitlusele juurde avatuse ja see on kui lõpmatu ja pidevalt muutuv süsteem.
Inimese sisemine tee ja kogemused võivad ulatuda väga erinevatesse kihtidesse, sealhulgas ka varasemate elude temaatikani — kogemusteni, mis võivad inimese sisemist tervikut mõjutada ja kujundada. Luban endale, et siin ei hakka lahti kirjutama neid kihte ja selgitama sisemist teed, teades ja tundes ennast, siis üks teema on seotud järgmisega ja ma seda artiklit ei lõpeta.
Pilt: https://www.pexels.com/photo/woman-suffering-from-a-stomach-pain-3807733/
Kui üks “puzzle tükk” inimese süsteemis muutub või nihkub, tekib uus sisemine jaotus — selgem, kirkam, loogilisem ja lihtsam. Samas vajab kogu süsteem seejärel kohanemist, justkui liiklus, mis peab uue korraldusega uuesti tasakaalu leidma.
Uue kogemuse kinnistamine
Oma kogemusest võin tuua, et ka raskematel ja kroonilistel juhtudel võib juba paari seansi järel ilmneda sümptomite märgatav leevenemine või isegi kadumine. Kliendid kirjeldavad, et nad kogevad kergust, rõõmu, selgust ja uut hoogu ja tahet.
Samas on minus ka pragmaatiline pool ning pean oluliseks rõhutada, et selliselt kogetud muutus ei ole alati lineaarne ega lõplik. See võib nii olla, kuid pruugi, et kõik sellest probleemist alguse saanud mustrid oleksid täielikult ümber kujunenud. Võrrandis on muutujaid, mis kõik mõjutavad tulemust. Selles artiklis keskendun eelkõige sellele vahetule muutuse kogemusele ja muutujatele, mis tunduvad olevat tühised, kuid millist rolli nad tulemuse juures määravad.
Seda olukorda aitab paremini mõista, kui kujutada ette situatsiooni, kus inimene on aastaid kogenud näiteks depressiooni, tema tervis on kurnatud ning ta on pidanud töölt kõrvale jääma.
Seetõttu on oluline rõhutada: paranemine ei seisne ainult sümptomi kadumises teraapiajärgsel ajal, vaid ka uue kogemuse kinnistamises, ressursside taastamises.
Valikute märkamine ja tagasilanguse mehhanism
Lähme selle olukorra juurde tagasi. Võibki juhtuda nii, et sümptom kaob ühe-kahe seansi järel — see on ju teraapia eesmärk, miks klient on teraapiasse tulnud. Kuid siit tekib oluline küsimus: miks on mõnikord vaja jätkata seanssidega ka pärast sümptomite leevenemist?
Kui sümptom on olnud pikka aega inimese elus, võib see olla ajanud oma “kombitsaid” erinevatesse eluvaldkondadesse ja igapäevastesse tegevustesse. Ning kui klient läheb tagasi oma tavapärasesse keskkonda — koju, tööle või kuhu iganes olukorda, kus see sümptom on talle kinnistunud — võib kergesti tekkida olukord, kus ta hakkab seda sümptomit justkui ise “otsima”. Need ongi need muutujad, millest eespool rääkisin.
Kui sümptom on olnud pikalt “sinuga koos”, muutub ta mingil määral tuttavaks ning valikute hetkedel võib tuttavlik suund tunduda lihtsam ja turvalisem, isegi siis, kui see ei ole enam toetav.
Toon hiljem ka enda näite, et seda paremini mõista.
Tuttavlikkuse mõju ja uute mustrite kujunemine
Inimpsüühikale on omane otsida tuttavlikke seisundeid isegi siis, kui need ei ole toetavad.
See, mis toimub on inimlik, samas ei pea see nii jääma. Just siin peitub oluline märkamise koht muutuste teel.
Klient on kogenud uut seisundit — kergust, selgust või rahu — ning tekib soov seda kogemust uuesti saavutada ja säilitada. Just siin muutuvad oluliseks teadlikkus ja märkamine. Need aitavad kujundada uusi mustreid, mis toetavad inimese praegust elu ja enesetunnet.
Seetõttu tuleb iga olukorda hinnata individuaalselt — kas, kui palju ja millal on terapeutilist sekkumist veel vaja. Seansside arvu ei ole võimalik teraapia alguses lõplikult määratleda ega taandada kindlale struktuurile, näiteks “nelikule” kui universaalsele lahendusele.
Kas “korras” tähendab lõplikku?
Hea võrdlus on hambaravi. Kui käid hambaarsti juures, siis kas sa lähed sinna teadmisega, et nüüd on elu lõpuni hambad korras ja enam kunagi ei pea tagasi minema? Enamasti mitte- vaja on regulaarset hoolt.
Samamoodi on ka psühholoogiliste ja kehaliste mustritega — inimpsüühika on sügav, kihiline ja muutuv, mitte “üks kord tehtud ja igaveseks valmis” süsteem.
Olen praktiseerinud regressiooniteraapiat üheksa aastat ning näen selgelt, et inimesed reageerivad väga erinevalt. Mõnel juhul piisab lühikesest sekkumisest, teisel juhul on vaja natuke pikemat protsessi, et uus kogemus saaks kinnistuda.
Uue kogemuse hoidmine
Toon siia ühe isikliku näite, mis aitas mul seda tagasilanguse mehhanismi paremini mõista.
Mul kujunes aastate jooksul tugev pinge ja põletik turja- ja kaelapiirkonnas, pead oli raske pöörata, lisandusid valud puusades ja jalgades. Igapäevased tegevused, isegi autosse istumine ja sealt väljumine, olid vaevalised ning magamine toimus lõpus vaid valuvaigistite toel. Mõtlesin, ma olen liiga noor, et lasen enda tervise käest.
Kui lõpuks abi otsisin, sain kogemuse — pärast esimest seanssi olid valud kadunud. Õhtul, rahulikult lugedes, kogesin enda jaoks ebaharilikku: keha oli kerge, valuvaba, võisin olla just nii nagu soovin. See tundus uskumatu – kas ikka tõesti?
Ja just seal tekkis huvitav hetk — ma hakkasin seda seisundit kontrollima. “Kas see on päriselt kadunud? Kas see jääbki nii? Kas ma ikka tunnen midagi?” See kontrollimine muutus nii automaatseks, et lõpuks leidsingi ja kangutasin vana valu tagasi.
See kogemus aitas mul väga selgelt mõista, kui sügavalt võivad harjumused, uskumused ja tähelepanuviisid mõjutada meie enesetaju.
Olin endas pettunud ja läksin kiiresti tagasi. Järgmine kord olin juba targem, oskasin märgata ning olin ette valmistatud ja tänaseni on see teema maas.
Seetõttu ei ole teraapia ainult “sümptomi eemaldamine”, vaid ka uue sisemise kogemuse loomine ja selle hoidmise õppimine.
Regressiooniteraapia eripära ja sügavus
Regressiooniteraapias kasutatakse selleks erinevaid meetodeid, mis aitavad inimesel uut seisundit kinnistada ja integreerida. Mõnikord piisab lühikesest järeltoetusest, mõnikord vajab inimene pikemat protsessi.
Regressiooniteraapiat võib seetõttu kirjeldada kui “kiirteed” — kuid kui inimene on harjunud liikuma aeglasel, konarlikul ja ettevaatlikul teel- kiirusega 20, nõuab sujuvale ja kiiremale liikumisele üleminek teadlikkust, sellega kohanemist ja sisemist valmisolekut.
Pilt: https://www.pexels.com/photo/sleek-red-sports-car-parked-in-ankara-29390578/
Regressiooniterapeudina olen saanud vastava ettevalmistuse, et hinnata inimese seisundit ning valida sellest lähtuvalt sobiv terapeutiline lähenemine. Minu töö ei ole anda universaalseid lahendusi, vaid töötada inimesega tervikuna — tema kogemuste, uskumuste ja sisemiste mustritega.
Lõppkokkuvõttes ei tööta me ainult sümptomiga, vaid inimesega, kes seda kogeb. See teeb iga töö kordumatuks.
