Inimesed on sotsiaalsed olevused. Suhtlemine, kasutades eneseväljendamist keele kaudu võib vahel osutuda üsna keeruliseks. Kas meil on “tunded laes”, tuleb puudu mõistmistest, või huvid jooksevad risti jne.
Inimesel on suhtlemisel mingi eesmärk. Selleks ta mõistatab oma meeles toimuva ning seejärel leiab sõnad nende väljendamiseks… Justkui mitme tundmatuga ruutvõrrand.
Enesekehtestamine on suhtlemisstiil, milles esiteks eesmärgist lähtuvalt kasutatakse mina-sõnumeid. Šabloon aitab sõnumit kokku panna ning eeldab ka su vajaduste, mõtete ja tunnete väljaütlemist. Teiseks, see suhtlemisstiil eeldab teise poole aktiivset kuulamist ning kolmandaks, mis väga tähtis, võimalda suhtlemisel teisel osapoolel teha sedasama.
Miks ma lõppu eriti rõhutan? Sest, olen enda puhul seda tunnetanud- kui endale pingelises õhkkonnas endale seda meenutan- pinge kaob ja vestlus võib alata!
Enesekehtestamine on inimõigus, mis on kerge ununema, kuid ta on kunst, mida on tervislik omandada. Kes on mu eelmisi blogipostitusi lugenud, neile on tuttav esmaabi karbikese metafoor: 1-2-3. Minu meenutus ongi- mina sõnum- vabadus- õigus. Seega enesekehtestamise “nipid”, mida pole üldse palju, võiksid olla su esmaabi karbikeses.
Kui lähtuda mõttest, et inimene on tema suhted, siis “küps” enesekehtestamine on oluline, sest see annab kerguse suhetes end väljendada, end jäädes iseendaks ja võimalus olla teistele arusaadav. Ma tahaks uskuda, et kõigil on vajadus olla kuulatud ja mõistetud.
Täitsa omaette teema on – südames võib olla soov oma tundeid väljendada, kuid kui see hetk käes- võib olla hirmutav ja võimatu teostada. Kuid siin julgustan- ära karda tekitada kaost, tea, et julgus jääda iseendaks aitab luua rahu sinusse ja leida sisemist tasakaalu. Jah, meil on erinevad rollid, kuid ka nendes on meil õigus jääda iseendaks.
Jõudsingi siia, kuivõrd oluline see on enesehinnangu määramisel ja mõju sinu vaimsele tervisele. Ise puutusin esimest korda põhjalikumalt selle teemaga kokku esialgu Gordoni perekoolitusel ja seejärel terapeudiõpingute ajal eneseteraapias.
Enesekehtestamise ja vaimse tervise vaheline seos
Tahan väga liikuda metafooride tasandile, et anda võimalust seda teemat vaadata mitme nurga alt. Mulle meeldib visuaalseid kujundeid kasutada. Kõik teavad väljendit: “tühi kott ei seisa püsti”. Inimesele on antud keha maa peal toimetamiseks. See keha on kui kanister, minu näites see “kott”. Lihtsustatud kujul võib loetleda organeid ja öelda, et inimene eksisteerib, kuniks süda lööb. Kuid kas inimene siis eksisteerib kui hing lahkub kehast? Võiks siis väita, et hing hoiab seda “kotti” püsti.
Kasutan võimendatud näidet. Kui inimene on kogenud traumaatilist olukorda, väljendab ta seda hiljem kirjeldades verbaalselt, nagu “osa minust jäi sinna”, “ma justkui väljusin oma kehast”, “ma justkui pudenesin kildudeks”, “ma kaotasin enda”. Šamaanid väidavad, et inimesele traumaatilises hetkes, jääb sellesse hetke maha inimese hingeosa, suurus sõltuvalt selle olukorraga toimetulekust. Kui nüüd see kanda suhete tasandile, konfliktsetesse situatsioonidesse, toimib see sarnaselt. Inimestena jätame endast maha killukesi. Mul on küsimus, kui hästi siis see “kott” püsib püsti? Kas see ongi ehk vaimne kurnatus?
Või veel: oletame, et on suur toatäis palle, iga pall on erinevalt õhku täis- mis juhtub nendega, mis on tühjemad, pooltühjad, lausa lötsis? Nagu siin, vanas kummihunnikus- nad kas “kaovad”, “võtavad vastavalt sellele kuju, nagu neid surutakse”, “on väändunud”. Kujuta nüüd ette, kui pead olema krõnksus või “kaheksasse” surutud. Mida su keha ütleb, kuidas su hing karjub?
Nii nagu vee olekut saab kirjeldada gaasiline, jäätunud (tahke), vedel. Mõtlesin siin menukarakterile Elsale Frozen’i filmist. Ka inimest määravad tema tunded.
Enesekehtestamise puudumine võib tekitada süütunnet, viha või pettumust, kui inimene tunneb, et teda kasutatakse ära. See on kui kodu, millel pole uksi ega aknaid- igaüks võib sisse vaadata, sisse astuda, peatuda nii kaua kui tahab.
Miks enesekehtestamine ei ole egoism?
Sagedasti küsitakse, et kas see pole egoism. Miks peaks olema? Mis on egoism? Ma ei tea, mida sina mõtled sõna ego all, kuid minu jaoks on see kui minu “pagas”, mille olen omandanud, et eakohaselt hakkama saada, olla tasakaalus. Tasakaal, kui andmine ja võtmine on tasakaalus.
Inimese üks neljast paradoksist siin maailmas on “olla mina ise” ja samal ajal vajadus “kuuluda” ning nii ta pendeldab ja otsib tasakaalu. Ego on siin vajalik, et oma piire seada, et ennast mitte kaotada vajaduses kuuluda kuhugi. Noorukiiga, kambavaim, samastuda, olla osa… kuid, kust jookseb piir?
Seega, kui pole märganud, et “kodule” aknad ja uksed ette panna, ning, et vahel on tervislik isegi lukk, siis oled ju ise jätnud enda turvalisuse jaoks midagi olulist tegemata. See ei tähenda, et sul ei või olla heanaaberlikud suhted. Mu kodu on, kus tunnen end turvaliselt. Lihtne näide, kui hommikul unesegasena ja öösärgis kohvi joon, on ebameeldiv üllatus, kui uks lahti läheb ja koputamata keegi tuppa astub.
Kas on egoism, kui lahkud peolt, et puhata end välja, kui sinu unevajadus on 8 tundi, et olla järgmiseks päevaks puhanud ja värske?
Miks ma ei too tööalaseid näiteid. Lähedaste ring on, mis teeb kõige rohkem haiget. Kui tead, kuidas suhelda lähedastega, saad hakkama ka tööalaselt, sest oled vaimselt palju tugevam ja tasakaalukam.
Tervislikus ja toetavas suhtes on lugupidamine enda ja teiste suhtes väljendada oma vajadusi. Kui tajud suhtlemisel pinget, tunned, et sõidad endast üle või kipud muutuma sapiseks teise suhtes ja vägisi kipub iroonia keelele tulema, siis lihtsalt ongi variant kasutada teadlikult ensekehtestamisee šablooni.
Inimene kipub oma isikliku kogemuse pealt arvama ja välja mõtlema. Mäletan siiani oma esimesi kogemusi, kui üllatunud ma olin, “astudes” selle inimese kingadesse, kellega mul keeruline oli suhelda. See, mida ma tundsin, polnud hoopiski see, mida mina olin mõelnud. Suhtlemisel on koos alati vähemalt kaks inimest. Suhtes on koos kaks lõputut “kaevu”.
Kuidas alistuv ja agressiivne käitumine mõjutab enesehinnangut?
See on eespool olev pallide näide. Miks me nii teeme endaga? Kuidas kujuneb välja, et teiste vajadused ja soovid on tähtsamad kui enda märkamine? Tea, et kompenseerimine toimub millegi arvelt. Näiteks ülesöömine.
Sageli teraapiaruumis koorub, kuidas lapsel, talle ülejõukäivas olukorras, on variant ja lahendab enda jaoks keeruline olukord oma vajadusi alla surudes- ma, minu väärtused pole olulised, minu arvamust ei küsita kunagi, olen vait, siis ei saa riielda, teen kiiresti ära ja kaon, olin tubli – siis isa kiitis, jne. Jätan välja ekstreemsemad olukorrad, kus aju õppis, mida teha, et ellu jääda.
Sellised otsused aitasid lapsepõlves, kuid kui palju on neid alateadvuses alles siiani? Kui keskkond seda on soodustanud, kasutame neid märkamatult, enesele teavustamata siiani. Kuid need on tarkused, mis võib-olla ei sobigi enam tänapäeva ja selle asemel, et aidata hoopis mõjub vastupidiselt soodustades alistuvat või agressiivset käitumist. Kuid kuna see olek ei ole kaugeltki tasakaalus, põhjustab praegu pingeid, toob kaasa frustratsiooni, isiklikud piirid pole kaitstud, kaob usk endasse. Kui isiklikud piirid pole kaitstud- majal pole aknaid ega uksi.
Enesesüüdistamine on raske koorem inimesel kanda. See on nii valus, mida see inimene tunneb. Sõnad võivad vaid tõrva tuld juurde panna. Kuid siiski proovin… toetun sellele, ma tean, et sellest on võimalik välja tulla. Kui Inimene on langenud teiste süüdistamisesse, ta kasutab sõnu: minust ei peeta lugu, nad ei kuula, ma olen seda öelnud, kuidas nad ei mõisteta, et mul on raske…- see vaid süvendab negatiivseid emotsioone, kuni sa pole otsustanud, et sulle “aitab” sellest ja tahad sellest rattast välja astuda..
Siin pole abi eestlaste kõnekäänust, et jagamine vähendab koormat, otsides süüdlast väljastpoolt ei aita. See on mõistetav, aitab välja elada, hea algus, kuid tee seda turvaliselt, näiteks metsas kõndides ja räägi ennast tühjaks… kuni jõuad tuumani, s.t. endani, et maailma parandamine algab endast. Ma ei ole kokku lugenud, kui palju kilomeetreid olen maha kõndinud. Vastutus sinu heaolu eest lasub sinul.
Enese mahategemisega on seotud veel häbitunne, viha või passiiv-agressiivsus. Näiteks taltsutamatud vihapursked, karjumine, nutmine, jne. Võib tunduda, et see annab jõudu- selleks hetkeks, kuid siis võtab täiega tühjaks. Kas tunnistame endale või mitte, kuid tekib abituse ja võimetuse tunne.
See on suur paradoks. Inimene märkab ja tunneb ülekohut – minuga ei arvestata, ta seisab enda ees, kuid see on füüsiliselt ja vaimselt väga raske, keha vajab hullult ressurssi. See on kui väike 4-aastane laps ja annad talle suure vett täis veeämbri kanda.
Kui on probleeme ilma hinnanguid andmata oma vajadustest rääkida, siis mis sind hoiab tagasi? Kes või milline elukogemus on sulle seda õpetanud? Miks sa arvad, et sinu arvamus pole oluline? Kui on “elektriline õhkkond”- kas oled oma arvamuse väljendamises ja otsuse tegemisel partneriga võrdne?
Alustuseks tuleb hakata täitma “kotti”. Selle artikli mõte on kirjutada enesekehtestamisest, meil on keeleline väljendamise võime, miks mitte seda kasutada. Kõige raskem koht on teha otsus, edasi hakkab juba kergem.
Kehtestava käitumise mõju enesehinnangule
Koos kehtestava käitumise õppimisega, tõuseb igast positiivsest kogemusest su enesehinnag. Miks? Sest õpetab suhtlema täiskasvanu täiskasvanuga. Toon teraapiaruumist jällegi näite: kui klient ütleb, minuga ei räägita kui täiskasvanuga, tunnen end temaga suheldes kui laps.
On üks tähtis point- kui inimene suudab väljendada oma mõtteid ja tundeid ausalt, kasvab tema enesekindlus, enesetunne ja lõpuks rahulolu iseendaga.
Kehtestav käitumine tugevdab eneseväärikust, kuna inimene tajub, et tema soovid ja vajadused on olulised ning ta suudab suhetes oma piire kehtestada, panna oma kodule aknad ja uksed ette.
Kuidas enesekehtestamine aitab mõtteid ja tundeid paremini väljendada?
Minu jaoks on järgmised skeemid, mis juba on kui automaatika. Väga plahvatusohtlikes olukordades, kui tunnen märkide ilmumist ülereageerimiseks, ütlen endale: Lagle, sul on minasõnum. Ühes oma varasemas blogis, ma ka kirjutasin, et valmis peavad olema sinu eneseabi 1-2-3.
Mina-sõnum on kolmeosaline ja võimaldab ennast selgelt kehtestada. Need kolm osa on järgmised, kombineeritud aktiivse kuulamisega:
1. Olukorra kirjeldamine faktipõhiselt ja hinnanguvabalt
2. Olukorra tekitatud konkreetne ja mõõdetav mõju
3. Olukorra tekitatud oma tunded
Näide: Täna hommikul ise kasutasin: Kui ma hommikul üles tõusen ja ma pole veel kohvi joonud, siis mu keha alles poolenisti magab ja kui ma saan järjest neid küsimusi, ma ei oska vastata ilma arvutist järele vaatamata. Ma lähen pingesse. Ma vajan hommikul oma aega.
Kui üks komponentidest puudub, ei ole enam tegemist kehtestamisega.
Soovitan väga lugeda Robert Boltoni raamatut “Igapäevaoskused. Kuidas ennast kehtestada, teisi kuulata ja konflikte lahendada.”
Ma ei ole kindel, kas seal oli soovitusena kirjas, kuid mäletan, kuidas alustasin teadlikult praktiseerimist. Ma kirjutasin oma sõnumi paberile. Esialgu ei olnud üldsegi lihtne sõnastust leida ja võttis omajagu aega. Paberile kirjutasin, et see oleks mul silme ees, mul on hea silmamälu. Esialgu oli täitsa julgustükk end väljendada, oli ju see harjumatu ja imelik, kuid siis tuli kergus. Üllatusmomendid olid, et võis juhtuda, et ma ei kogenudki vastasseisu, mida nii kartsin.
Üks nipp on veel. Iga kord ei laabu nii lihtsalt. Siis on hea nõuanne, ära hakka argumenteerima, rahulikult korda oma sõnumit. Sellest nõuandest oli mulle väga palju abi, sest kui esmane reaktsioon oli negatiivne, “tõmbas see vaiba jalge alt”, hirm saab võitu. Kuid kui tead, esmaabi 1-2-3, siis jääd jalgele.
Konfliktiolukorrad ja kuidas neid kehtestava käitumisega lahendada
Esiteks, mis on konfliktolukord? Kas sulle tundub see ärev, ebameeldiv, ma ennist kasutasin sõna- plahvatusohtlik? Kas tekib küsimus: on see minu vastu suunatud? Kuid vaatame, kas see ikka nii on? See võib olla, ja suuremalt jaolt on, kogemus või mõte, ja mis toimub, kui jätkata samamoodi käitumist. Esiteks, partnerile võib see tähendada hoopis midagi muud, kas oled küsinud? Võib-olla ootab ta sisukat ja arukat vestlust.
Üks väike harjutus. Kui istud praegu laua taga, siis mõtle ühele pingelisele olukorrale:
- Püüa märgata, mis mõtted su peas läbi käivad ja mis tunne on seda meenutada, ehk märkad ka, mis su keha teeb- kas läheb pingesse, või surud hambad kokku, lihtsalt märka ja nüüd kujutle, et “tõstad selle tunde”, koos kõigi kehatunnete ja mõtetega enda seest välja, enda ette lauale.
- Vaata teda, kui suur või väike ta on ja mida ta meenutab sulle? Vestle temaga kui täiskasvanu. Kuidas nüüd, kui teda vaatad, sulle ta tundub? Nüüd oled sina ja tema, tõmba piir enda ja tema vahele. Kuidas sul on olla ilma temata?
Küsi selle tegelase käest, mis teda vallandab, miks? Sa võid temaga rohkemgi vestelda ja teda uurida lähemalt. Esita kõik oma küsimused, mis tekivad? - Kui sa nüüd tead teda, mis teda vallandab ja teda vaatled, mis sa arvad, kes sinu olukorda saab lahendada, kas sina või tema? Kujuta ette, kui ta võiks olla üks sinu töövahend, millist abi ta võiks sulle pakkuda, kui sa seda vajad? Milliseks abiliseks ta võiks muutuda? Tasub silmas pidada, kui 100 on tervik, siis pole mõtet osasid niisama loopida, vaid muuta senine kogemus endale vajalikuks tarkusteks, et su “kott” oleks täidetud.
- Meenutades nüüd taas seda pingelist olukorda ning kui juhtimine on sinu käes ja sul on abiline: millised on sinu soovid ja mõtted mida edastada teisele osapoolele? Sõnasta oma sõnum oma vestluspartnerile. Kuidas ennast nüüd tunned?
Miks see harjutus on hea? Sest kõige hirmsam on tundmatus. Teadvustamata, kellega või millega on tegu, võib asi hirmsam tunduda, kui asi seda väärt.
Konfliktiolukorrad on igapäevaelu loomulik osa. Määrav on minu hinnang sellele ja suhtumine, kas ma oskan hakkama saada või mitte. Ehk aitab selline visuaalne väljendus. Oletame, et pingeline olukord on kahe isiku vahel. Ma olen ka matemaatik ja see tuleb siin hästi abiks. Oletame on on kaks hulka, suhtlus on vaid kahe hulga ühisosa ja sa ei pea kartma- sa jääd alles, sul on täiesti õigus olla see, kes sa oled, tunda omi tundeid, avaldada oma arvamust ja mitte samastuda teise hulgaga või ühisosaga. Mulle oli omal ajal nii kosutav endale öelda järgmiselt, ehk aitab see sindki: mul on õigus eksida, oma eksimust tunnistada, ma tean, et andsin selles olukorras parima.
Kehtestav käitumine on selge väljendusviis, kuid võimaldab paindlikult, jäädes kindlaks oma põhimõtetele, jõuda lahenduseni, mis kuulab ja võtab arvesse mõlema osapoole vajadusi ja soodustab koostööd. Eesmärk on leida ühisosa, mitte teisel liivakastis silmad liiva täis visata.
Kehtestav käitumine aitab konflikte lahendada ilma agressiivsuse või alistumiseta ning loob turvalise ja lugupidava suhtlemiskeskkonna. Harjutamine teeb meistriks, pikas perspektiivis annab see sulle juba kompetentsi, pika “süütenööri” ja tarkuse konflikte käsitleda konstruktiivselt ja tulemuslikult.
Konfliktolukorrast selliselt välja tulles kasvab su enesekindlus, õpid kehtestama piire, oled loovam, julgem, ettevõtlikum. Ning kõige tähtsam, sa realiseerid ennast, oled sind rahuldavas enesearengus.
Kuidas regressiooniteraapia saab abiks olla, kui enesekehtestamine tundub keeruline?
Enesekehtestamine on oskus ja oluline samm vaimse heaolu saavutamiseks.
Enesekehtestamine pole kaasasündinud oskus, vaid õpitav käitumisviis, mis nõuab praktikat. Holistilise regressiooniteraapia abil saab uurida mustreid ja takistusi, mis võivad enesekehtestamist pärssida, aidates inimestel liikuda enesekindlama ja tasakaalukama elu poole.
- mina sõnumite väljendamine
- oma tunnete ja emotsioonide märkamine
- oma Sisemise Lapse märkamine- kes reageeris
- vaimsete harjutuste vajalikkus toetamaks, et kui elus tekibki tunne, et olen kui ameerika mägedel, on olemas teadmine, et ma hoian end kindlalt kinni, praegu on nii. On loodusseadused ja teades nende toimise järjekorda, annan selles hetkes endast parima
- piiride seadmine
- aktiivne kuulamine: oma vajaduste märkamine- avatud südant. Kui ma lahendan olukorda avatud südamega, ma väärtustan ennast, pean endast lugu, hoian ja märkan oma tundeid. See põhineb aususel ja lugupidamisel, mida pakun ka teisele poolele.
Kohe-kohe on saabumas kevad! Kevadel taas kõik tärkab, see on kui sünd, kõik on pidevas muutumises ja pole kunagi hilja enda jaoks midagi head teha! Nüüd sa juba tead, endale head tehes, annad võimaluse oma suhetel uue värskusega tärgata ja justkui kirsiõis, mis taas ja taas iga kevad uuesti õide puhkeb. Hoian sulle pöialt!