Isiklik mõtisklus ja motiiv kirjutamiseks
Tõeline enesearmastus. Kas võtsin liiga kõva pähkli. Seda näeb, kui loen oma artiklit no, nii viie aasta pärast. Püüan pureda läbi mõistetest tingimusteta/tingimustega armastus ja jõuda selle kaudu enesearmastuseni. Olen inimene, kellel süttivad kohe “lambid”, kuid on selge, et kõike siin selgitada ja mõistete defineerimiseni ei jõua, küll aga proovin kirjeldada, kuidas ma tänases punktis olles seda tajun.
Armastus hõlmab hoolimist, inimlikkust, mõistmist, valu, kadedust, rõõmu, kirge… Kui seda loetelu jätkata, võiks saada mitu A4 lehte ja artikli endani ei jõuakski. Need on kõik emotsioonid, mis teevad meist inimese. Ja kui juba rääkida armastusest, siis kust see üldse algab — meist endist või kellestki teisest?
Armastuse maitsed ja enesearmastuse nälg
Kujuta ette, kui need kõik emotsioonid on vürtsid, siis milline on sinu armastus: on see kui dessert, milline pearoog, või hoopis joogid- vein, konjak, viski…. Hmm, see mõte tekkis praegu kirjutades, varem polegi nii mõelnud, kuid kui siit küsida, mis rolli armastus su elus mängib?
Ja kui rääkida armastusest, kas üldse saab tundeid ja emotsioone kõrvale jätta? Ma usun, et ühine nimetus on siin armastus. Armastus ilma tunneteta on nagu toit ilma lõhnata ja maitseta – näiliselt olemas, aga eluta.
Kuidas võiks välja näha kui inimene enam ei tunne armastuse nälga? Mina usun, et see hetk tuleb siis, kui inimene on saanud maitsta tingimusteta armastust. Seda tunnet, kus sa ei pea midagi tõestama, ei pea olema “õige” või “parem” — sa lihtsalt oled, ja see on piisav, su sees on rahu.
Kuidas tingimusteta armastuse maitset on võimalik kirjeldada. Ma väidan, maitsta tingimusteta armastust on võimalik, kui sa päriselt koged ka enesearmastust. See ei tähenda, et tunded kaoksid. Vastupidi, siis alles hakkad päriselt tundma. Mitte enam näljast ja puudusest, vaid kohalolust. Emotsioonid muutuvad puhtamaks. Sa tunned rõõmu ilma klammerdumata, valu ilma hukkamõistuta, igatsust ilma kannatuseta. Selle nurga alt ma mõtlesingi tänasele artiklile läheneda ja täna just sellised jutud. Ja võib-olla just see ongi enesearmastuse esimene märk — kui sa enam ei põgene tunnete eest, vaid lubad neil olla. Nad ei juhi sind, nad elavad koos sinuga.
Tegin ka ühe lihtsa kritselduse tingimusteta armastuse mõistmiseks. Ma olen matemaatik ja ma süüvin seostesse, algpõhjustel on oma roll, see on justkui põhjus tagajärje seos – juhuseid ei ole. Mulle meeldib, kuidas matemaatik ja teadlane Henri Poincaré on juhust kirjeldanud. Matemaatiku jaoks pole juhust. Juhus on üldistamine, kui inimene pole süüvinud detailidesse või detailid jäävad teadvuse sellel tasemel märkamata või puudub oskus detaile vaadelda.
Tingimustega versus tingimusteta armastus
Kas ja kui kaua on võimalik ennast hullutada ja petta mõttega, et keegi teine armastust pakkuda saab- kui mitte ma ise? Kuniks ma sõltun teise armastusest, siis seda nimetatakse tingimustega armastuseks. Kui ma ennast ise armastan, mitte ei oota, et teised “mind täidavad”, siis see ju ongi enesearmastus. Kui ootan, et teised mind täidavad, peegeldab see lihtsalt tühimikku minu sees — täpselt nii suurt, kui on minu igatsus armastuse järele, sõltuvus teise armastusest.
Enesearmastusega käib muidugi kaasas ka müüte. Ehk jõuan lõpu poole ka neist kirjutada. Kuid enesearmastus on eluterve ja ainuke tee.
Inimene on energeetiline tervik. Toon siin näite: inimene on terviklik, nii tema tunded – igatsus armastuse järgi, mõtted – soovin, et mind armastatakse, unistamine, mida ma pean tegema, milline olema, keha – tunnen füüsiliselt tühjust ja täidan seda näiteks söömisega, mille tulemus on rahulolematus oma kehaga. Olen mõelnud, et enesearmastuse puuduse indikaatoriks on rahutus ja ärevus ja kui need on süvenevad, ka depressioon.
Viskan õhku mõned küsimused, mis aitavad veel kombata seda teemat:
– Kas võiks enesearmastus pigem olla sisemine otsus – nagu käsi, mida ulatad iseendale?
– Kas enesearmastus on julgus olla haavatav?
– Kas enesearmastus on midagi, mis kasvab ajas, koos inimesega?
Võib ju veel hüpitada, kuid prooviks seda pusa veidi lahti harutada.
Enesearmastus, kui kasutusjuhend elamisest
Kui paljud inimesed loevad tegelikult kasutusjuhendeid? Tavaliselt ainult siis, kui asi peale pusimist tööle ei hakka ja üldse on tunne, et see on rohkem tootjale mõeldud, kui sa katkise asjaga garantiisse lähed. Kellelt siis saada garantiid, kuidas elada oma elu täisväärtuslikult, millised valikud on õiged?
Toon ühe näite: kujutle, et sul on “sportauto”, aga su põhimõtted keelavad sul kütust lisada (“ei ole vaja kulutada”), uskumused hoiavad autot garaažist välja ajamast (“ära eputa, pill tuleb pika ilu peale”), peas keerlevad õpetussõnad (“see on ohtlik”), ja sa ei lähe kursustele, et uusi oskuseid õppida — kas ikka oled väärt? Kas üldse saad “juhiload”? Kus on kirjas, mis on õige?
Huvitav, kui inimene siia maailma sünnib, hakkab ta omandama sellest maailmast teadmisi. Olen varemgi kasutanud väljendit, et laps on kui “tolmuimeja, kes kõik endasse imeb, valimata”. Elamine ise ongi kogu skaalal: nutt ja naer. Kui lubad vaid naeru, oled poolik; kui lubad ainult nutta, samuti.
Kõik, mis on olnud – see on see materjal, mis sul praegu on. Sellele ei pea andma hinnangut, on seda vähe või palju, kuid oleks hea teada, mis sul on. Vaata üle, mis sul on ja mis on puudu.
Näiteks: kui lähed spordilaagrisse, hakkad oma kotte pakkima, teed selgeks, mis spordivahendid või riided on kulunud ja vajab uuendamist; milline on füüsiline ettevalmistus, mida on vaja veel lihvida või hoopis kehale puhkust anda; milline on vaimne ettevalmistus, selgeks teha, mida veel vajan ja mis on eesmärk. Tundub loogiline ja mõistetav, kuid nüüd kanna see üle ka oma ellu. Tekib küsimus, mis seos on siin enesearmastusega. Spordikotti pakid kergusega, kuid oma elu kipume keeruliseks ja üle mõtlema. See ülemõtlemine ei ole väljamõeldis, see on tõeliselt mittepiisav tunne. Kipume üle mõtlema, kui senine õpitu ei täida tühimikku me sees ja pigem süvendab. See on märk.
Palju võib leida analüüse, kuidas lapse armastuse tegelikku tunnet on asendatud kommikoti, täiskõhuga, triigitud riietega – kõik on korras ju! Kuid see ei asenda armastust ja kui see kogemus ei saa tähelepanu, süvendab vaid igatsust soojuse, helluse läheduse ja armastuse järgi.
Täiskasvanuna jätkub see mustritena: tingimuste seadmine armastusele, mida loodad saada kelleltki teiselt. See pühib su mured hetkeks ära, aga ainult hetkeks.
Näide armumisest. Armudes tundub, et just see on õige, see “annab tiivad”. Kuid armumise lõppedes tuleb pettumus, hallus ja tühjus. Armastusest rääkides ilmuvad lausesse sõnad … aga .. ja kui…, mis viitavad juba tingimuste seadmisele armastusele ning see juba viitab, et õhkad armastuse järgi, mis tundub ideaalne ja millest olen juba kirjutanud – see viitab juba tühimikule sinus.
See on hetk, kus hakkab ilmnema, kui oluline on enesearmastus.
Kas sa oled oma liitlane?
Kas sa oled endale toeks ka siis, kui sa ei tea, kuidas edasi? Kui sa ei tunne end tugeva, enesekindla või “edukana”? Kas sa julged endale öelda: “Ma ei tea veel, aga ma ei jäta sind maha”.
Sest see ongi enesearmastus. Mitte ainult enese poputamine, vaid lubadus iseendale: ma ei pea teadma kõiki vastuseid, et olla väärt. Ma ei häbene ennast. Häbi tekitab hirmu. Hirm võtab julguse riskida, julgeda proovida ja olla loov.
Me kõik tahame valikuid teha kindla peale. Aga elu ei paku garantiid. Selle küsimuse juba viskasin ülesse: kellele esitada pretensioon. Ma arvan, et vaid iseendale. Elu pakub võimalusi, riske ja tihti ka tagasilööke. Kas hindad ennast tulemuse järgi? Sinu väärtus ei võrdu tulemusega. Kui nüüd kasutad nutiseadme üht väärtuslikku funktsiooni: zoom in ja zoom out. Kui eemaldud sellest “pildist” ja vaatad seda eemalt – mis see kogemus sulle andis, millise tarkuse? Kuidas seda praeguste teadmiste ja võimaluste juures ära saad kasutada?
Sa oled väärtuslik just sellisena nagu sa oled. Sa oled piisav.
Kui loed seda lauset: MA OLEN PIISAV. Mis mõtted käivad peast läbi ja kuidas tunned end. Kui tuleb kahtlus või ebamugavus — mis seda tekitab? Kui ma eespool kirjeldasin elumuutvat armastust, mida igatseda, et keegi teine sulle annaks. Küsimus sulle, mis dialoog su peas käib – miks sa seda pole saanud? Mida sa ise enda kohta räägid ja usud? Võta hetk aega ja kirjuta see ülesse.
Ma tunnistasin endale: ma pole olnud endale piisav. Kui ma selle ise läbi kogesin, muutus mu elu 180 kraadi. Sa ei pea kellelegi tõestama, et oled piisav. Ütle endale: “ma olen endale piisav.” Luba endal seda tunda.
Sa oled julgem kui arvad end olevat! Sa oled tugevam kui oled seda kogenud ja arvad end olevat! Sa oled targem, kui oled seni uskunud!
Mis kukub välja armastusest teise inimese vastu, kui sa ennast ei armasta?
Kui sul on armastus, millest oled unistanud, mida see armastus sulle annab, milliseid tundeid tekitab ja milliseid su vajadusi rahuldab. Soovitan sul teha nimekiri ja kirjutada need välja. Vaata, kui pikk või lühike see nimekiri on. Olen loonud oma praktika põhjal teooria, mida ka siin kasutan ja lisan siia ühe käsitsi visandatud joonise, et illustreerida oma mõtet.
Armastus ilma enesearmastuseta
Kui inimene ei armasta iseennast ja tal on keegi, keda ta armastab. Ma väidan, et siis ta ei ole enda keskmes ja armastus ei tule tema keskmest ja isegi kui keegi teda armastab, siis see ei jõua temani. Eelpool juba tuttav väljend – “ma ei saa kunagi täis – mitte keegi ei armasta mind piisavalt palju, et ma seda tunneksin”.
Selline armastus on tingimustega ja päriselus kukub välja nagu stiihia.
Kese on liikunud minust välja ja just nii palju, kui on seatud tingimusi. Matemaatikas näeks see välja T1, T2, … Tn.
Kui sa oled suhtes, küsin: kas julged vaadata enda sisse?
Mis juhtub, kui sind jäetakse maha? Kui sina ise lahkud suhtest?
Milline on sinu maailm siis ja kuidas sa seda kirjeldaksid?
Mida ausamalt vastad, seda selgemaks saab sinu sisemine pilt.
Kui sa said endale vastused, siis tekib sulle pilt, kus on sinu kese, kas ja kuhu liikunud.
Kui oled kursis Karpmanni kolmnurgaga — ohver, päästja, agressor — siis tead, et see pilt näitab, mis vallandab stiihia sinu elus. See Karpmanni kolmnurk liigub sellel minu joonisel osavalt ringi.
Kõige raskem on end ära tunda ohvri rollis. Paljud inimesed liiguvad ohvri, agressori ja päästja rolli vahel, vahel täiesti teadmatult. Näiteks võib hetkeks tunda end ohvrina, siis äkitselt reageerida agressiivselt või üritada päästjana olukorda parandada.
Sageli jäävad need liikumised varjatuks, ja just nende varjatud nüansside mõistmine annab võtme, kuidas olukorda paremini tajuda ja oma rolli selgemalt näha.
Kui vaadata minu jooniselt – ülemise isiku ja tema südame vahel olev T1… Tn tingimused panevad käituma Karpmanni kolmnurga järgi ja tühimik su sees jääb ikka tühjaks.
Samuti võid seda illustratsiooni vaadata, kui armukolmnurka. Kolmnurk, kus suhe kahe inimese vahel on häiritud ja kasutatakse kolmandat, et suhe eksisteeriks.
Kui midagi uurida, siis lihtsustatud kujul. Võid aimata, milline tornaado läheb lahti, kui suhtes olevatel partneritel kummalgi on kese, kes teab kui kaugele nihkunud. Edasi vaatame lihtsustatud skeemi.
Phantom-keha ja keskmesse tagasitulek
Antud skeemis, see pool kelle suhe on keskmest eemaldunud, on loonud mingi ideaali oma armastusest, ta ei ole iseendaga kontaktis – ta pole endale piisav, ei väärtusta ennast ega luba välja näidata oma haavatavust- on loonud justkui phantom keha endast- ise ei tea ja kuidas partner siis peaks suhtlema.
Partner suhtleb “phantom kehaga”, kuid see ei täida mitte kunagi sinu sees tühimikku. Mitte enne, kui sa pole ennast oma keskmesesse tagasi toonud. Tagasi toonud, tähendab hakanud ennast armastama, oled enda jaoks piisav.
Keskmesse jõudmine on võimalik. Kui armastusest projitseerid partnerile oma ideaalse ja unistuste partneri omadused- võiks näha tänavatel palju printse valgetel hobustel. Ja kui hakkad ennast tooma keskmesse: lendavad kroonid, valgest hobusest võib saada jalgratas jne… on valus lahti lasta nendest phantom kehadest. Mida rohkem hakkad märkama iseennast- ilmnevad hirmud kaotuse ees, üle planeerimine, kontrollimine, muretsemine jne. Kolmandas etapis: olla aus oma haavatavuses, julgeda olla ning su kese jõuab tagasi sinu juurde. Oled lihast ja luust ja ka su partner on inimene. Olen mõelnud, et sa valid endale seni sarnaseid partnereid, kui sa pole neid T1, T2- sid hakanud teadvustama ja lahendama.
See on loomulik areng, enda otsimise tee, sirutada käsi endale, olla ja jääda alati “enda” kõrvale.
Lõpmatus ja otsingute mõõde
Elu on täis paradokse ja elu peab huvitav olema. Kuna mulle väga meeldib ka lõpmatuse teema, siis üks lugu siia raamatust: ”Enfinity”. Kirjutan vabas vormis. On vaja jõuda punktist A punkti B. Kasutades jaapanlaste tordijagamise tehnikat- esmalt jagad lõigu AB pooleks, saad C1 ja sõidad punkti C1, siis jagad lõigu C1 ja B pooleks saad C2, sõidad sinna, jagad jällegi, nüüd lõigu C2 B pooleks, saad C3 ja sõidad sinna… nii jätkates, sa punkti B ei jõuagi, sest sa jääd nii poolitama lõpmatuseni.
See näide annab inimese otsingutele juurde mõõtme ja sügavuse – lootuse.
Julgus näidata end haavatavana on algus sinu eneseamastusele
Kas tead lugu Südamekandjast? See on tüdrukust, kes bussiekskursioonil vaatas nina lömmis vastu akent ja nägi ilu, mis pani tema sees kõik helisema. Aeg ja ruum kadusid selles mõõtmatus tundes. Tüdruk oli veel väike ja arvas, et kui tema seda näeb ja tunneb, siis nii ongi kõigi jaoks.
Ta ütleb, vaata kui ilus. Kuid klassikaaslasel olid teised mõtted ja jutud pooleli. Kiirustades vastas ta: “Sa oled imelik, mis siin erilist on.” See torkas ja tilk tilga haaval sai selgeks, et tundeid väljendada pole turvaline, nii võid tunduda imelik. Kui vesi (tunded) seisab, hakkab see roiskuma. Elu loomulik kulg on liikumine, ning vesi leiab tee, mis on tema loomulik olek.
Täiskasvanuks saades, meenus naisele see väike tüdruk bussiekskursioonilt, samuti ka teismeline, kes oli kõrvuni armunud, aga julgust ja oskust polnud seda väljendada, sest hirm oli nii suur. Me õpime, et mitte imelik olla. Ma jätan siin selle loo pooleli, sest jõudsin jutustusega, kui hirmutav on olla haavatav – kui muutud üleolevaks, kaitsvaks, paned end lukku. Nii kaotad ühenduse oma tõeliste tunnete ja haavatavusega, sest pole neid näidanud ja puudub kogemus näidata.
Koolitusel muinasjutte tõlgendades tõdesin, kui palju mõjutavad lood meid — nagu Elsa Frozenist, kes pani oma tundemaailma lukku. Mind pani mõtlema, kui paljudele lastele ja täiskasvanutele ja ka mulle endale on see lugu muljet avaldanud. Elsa pani oma tundemaailma lukku, on ohtlik seda välja näidata, nii nagu tütarlaps “Südamekandjat” loost. Nii tüdruku kui Elsa lugu näitavad: julgus näidata end haavatavana on algus enesearmastusele.
Enesearmastus ei ole egoism
Ma olen väga tänulik ühele oma kliendile, kes pani oma hirmu sõnadesse. Ta ütles: “Kui ma endaga teraapias töötan, kardan ma kaotada oma empaatiavõimet. Kuidas ma siis saan oma tööd teha?
Julgen väita, inimene, kes on liikumas lähemale oma keskmele, tema empaatiavõime suureneb. Vaata seda sama joonist.
Empaatiavõime väheneb, kui sa kaugened oma keskmest. Mida rohkem endale lähened, oled mõistvam, soojem, paindlikum ja empaatilisem. Ja tead, see on nüüd küll garanteeritud, sest selle liikumise keskmele lähemale saab toimuda vaid, kui julged silmitsi seista ja näidata oma haavatavust.
Märgates oma haavatavust mõistad teist ja oled päriselt, tegelikult tema jaoks “kohal”. Selle kaudu sa oled kahe jalaga maa peal, su süda on avatud, sul on mõistmine ja kogemus, millest oled läbi tulnud ja sa mõistad teisi.
ur-15682863/
Ma ei peatu siin pikemalt, mulle meeldib lause: lihtsuses peitub võlu.
Võib-olla paar lauset selgituseks empaatiavõimele. Empaatiavõime areneb sageli juba lapsepõlves.
Näiteks laps, kes peab keerulistes olukordades lugema vanemate tujusid ja oma käitumist vastavalt kohandama, õpib aimama, millal julgeb midagi öelda ja millal peab tagasi tõmbuma.
Sellised olukorrad loovad kaitsemustreid: sulgumine, endasse tõmbumine ja automaatsed käitumisviisid.
Teraapiaruumis kogetu põhjal võin väita, et kui klient jõuab taipamiseni, kuidas ta siiani sellist käitumist kasutab, tunnistavad kõik, et selline käitumine talle küll head ei tee ja soovib seda muuta.
Valud ja emotsionaalne tühjus asenduvad rõõmu ja energia tundega. Sel hetkel ei tunne inimene enam sisemist “nälga” teiste heakskiidu järele, ta saab juurde mõistmist, õpib kehtestama piire. Empaatia ei kao, kui inimene tunneb end terviklikuna vaid hoopis kasvab.
Enesearmastus on oskus, luba olla iseenda liitlane – eriti siis, kui elu ei anna garantiid, kui sa lubad endal olla selline nagu oled, ilma, et end häbeneks ja piitsutaks.
Kuidas enesearmastusega alustada
Üks väike harjutus: Oled ehk mõtisklenud: kui palju sa lubad endal olla loov, spontaanne, julge, ilma häbi tundmata. Mida teeksid, kui täna “karbist- oma turvalisest ruumist välja astuksid”? Võib-olla on see esimene samm.
Istu mugavalt ja sule silmad. Kujutle nüüd: kuskil universumis elab sinu teisik, kes elab fantastilist elu. Milline ta oleks? Pane hetkeks silmad kinni, kujutle teda tegutsemas ja jälgi tema käitumist ning olekut.Ja nüüd võid isegi “vupsata ta sisse” ja lausa oma kehaga tunda, olla tema nahas. Kuidas on liikuda, rääkida, millised on mõtted?
Ning nüüd 3-2-1, oled tagasi siin.
Kuidas oli? Võta veidi aega ja soovitan oma muljed paberile kirjutada.
Kui palju enesearmastust on liiga palju?
See on minu meelest lõpmatus. Tingimusteta armastus on kui energia, mis voolab — sa saad vastu võtta ja jagada teistele. See ei kuulu sulle, seda ei saa kaaluda ega mõõta. Kui sul enesearmastust ei ole, otsid täitumist teistest ja armastus muutub tingimuslikuks.
Liiga palju enesearmastust? Selles maitses on kõik tasakaalus, seal pole “nälga”, see lihtsalt voolab, sa tunned seda.
Kuidas autentsus tugevdab enesearmastust ning mis on eksimine?
Mida autentsem sa oled, seda rohkem “oled kohal” ja elad, mitte ei raiska oma elu. Autentsus on see, mis hoiab sind ühenduses iseendaga.
Kes üldse otsustas, et eksimine on halb? Kas keegi on selle reegli kuskil kirja pannud? Võib-olla uskusime seda lihtsalt, kui olime väga noored…“ Kui ei tee „õiget“ valikut, siis olen läbikukkunud?
Kui olin noor ja mulle midagi väideti või öeldi – nii tehakse. Siis ma tavatsesin küsida, et näita, kus see kirjas on, siis usun!
Inimese meel suudab pakkuda ehk 2–3 valikut korraga. Mõni päev tundub, et isegi seda mitte, nagu elus oleks ainult sein ja tupik. Aga universum ei piirdu meie mõistuse mahuga. Meie õpitu ei ole veel kogu elu. Elul on rohkem radu, kui meie mõistus suudab ette näha.
Karupoeg Puhh poleks kunagi nii arvanud.
Tema lihtsalt läks. Vahel vales suunas, vahel tiiruga tagasi, aga ta läks, sest „kui sa ei tea, kuhu minna, siis on täiesti hea koht alustada seal, kus sa oled“. Ja enamasti jõudis ta lõpuks ikka kuhu oli vaja.
Ütlen alati oma klientidele: luba ennast üllatada. Kui me loobume igatsusest garantii järele – see rahutu vajadus, et kõik peab olema kindel ja kontrollitud – siis võib juhtuda, et uksed avanevad seal, kus varem oli sein. Eksimine ei tähenda, et midagi on valesti. Eksimine, see on liikumine, ja liikumine on elu.
Julged ei ole need, kes teavad. Julged on need, kes lähevad, ka siis kui ei tea.
See ongi lubadus endale ja jääda enda kõrvale: „Ma ei tea, aga ma lähen. Ja ma usun, et juhtub see, mis on minu jaoks parim.“
Minu lemmikmoto on: “Laevad ei ole ehitatud selleks, et nad sadamas seisaks!”
Olen siin visanud ülesse küsimusi ja harjutusi, millega said kohe alustada. Kui tegid kaasa ja uurisid oma enesearmastust- kui palju sa seda endale lubad? Mis mõtted tekkisid T1, T2 jne kohta? Mul on hea meel, kui omi mõtteid ka siin jagad. Kui aga võrrand kipub liiga keeruliseks minema, siis tea, et regressiooniteraapia on õige koht, et tegeleda oma vaimu ja füüsillise keha tervisega. Tasakaal on tähtis.
Inimene on huvitav olevus. Kaugusest vaadates on justkui kõik ühtemoodi, kuid kui kuulata iga inimese oma lugu, on ta ainulaadne ja ei ole näinud kahte ühesugust.