“Heal lapsel on ikka mitu nime.” Nii ka minu lool. Pisiasjad – need ongi detailid, millest kokku saab midagi Suurt ja Ilusat! Justkui Ellen Niidu ja Edgar Valteri südamlik raamat “Suur Maalritöö”. Mõte, kui palju inimene ise oma elu, oma mõtetega piirab, loob ja kui palju värve annab, andis mulle idee kirjutada ühest minu suurest ja määravast pisiasjast. Minu silmanägemine oli minu elu üks oluline pisiasi, mis mulle küsimusi tekitas- kas nii peabki olema?
Olen suur raamatute lugeja, kuid mu silmanägemine oli langenud nii palju, et pärast tööpäeva võtsin raamatu harjumusest kätte ja sirvisin, kuid sellega see piirduski. Lugemiseni ma ei jõudnud, sest silmadele oli see tõeline piin. Nad punetasid, olid kuivad ning jooksid vett. Kokkuvõtvalt- klaasid olid jäänud taas nõrgaks. Nipitasin ja proovisin prillidele lisaks erinevaid luupe- need olid mõtetud- rea lõpud läksid segi. Mul oli eelnevalt juba “vinti” – klaaside tugevust peale keeratud, oli selge- “olen kui rongil”, mis paneb omas tempos, täie lauluga edasi. Üks osa minust uskus, et see ongi normaalne – vanusega nägemine halveneb. Kuid, miks siis osadele inimestele see ei kehti, mille järgi valim käib?
Inimesena olen uudishimulik, mulle meeldib teadus, innovaatika ning nii nagu süües tervislikult, liikudes ja erinevaid harjutusi ja praktikaid tehes hoolitsen oma keha ja vaimu eest, tahtsin teada – kas on midagi, mida saan teha oma silmade heaks, kuidas nende eest hoolitseda, et vähegi selle rongi kiirust vähendada.
Mul ongi olnud ainult kahed prillid – ja kummagagi oma lugu. Mäletan, et ootasin esimesi prille suure põnevusega. See tundus nagu sissepääs mingisse uude maailma. Lisaks paremale nägemisele avanes võimalus ka oma välimuse ja kuvandiga mängida. Mõlemad prillid olid iseloomuga ja stiilsed – mitte lihtsalt nägemise abivahendid, vaid osa minust.
Esimesed, sellised nagu kass Bosiliol, Buratino raamatust, mis nina peal pidid olema. Minu omad olid peenikese punase ja kuldse raamiga. Sellel ajal, mulle meeldis väga õmmelda ning tundus, et sellised prillid ja mu tegevus toetavad teineteist.
Teised prillid otsustasin soetada moodsad, kuid samaaegselt oleksid konkreetsed ja asjalikud. Olin seotud mitme ettevõtte juhtimisega ning need omadused tulid mulle sellel hetkel kasuks, arvestades piiratud aega- 24h päevas ning uusi väljakutseid. Prillid valisin endale sinise raamiga.
Ning nüüd olin siis taas jõudnud olukorda, kus prillid olid muutunud aksessuaariks, mille unustasin, kas ette panna või eest võtta- sest abi neist ei saanud. Arvuti ekraanil olin kirja suuruse pööranud juba maksimumi peale, kuid see väga ei aidanud. Ühe asja pean veel välja tooma. Ma ei kannatanud ka eredat päikest. Kui taevas oli laussinine, kandsin pigimustasid päikeseprille ja peakate pidi varjama prilliääri, et valgus silmadeni ei jõuaks. Autos, kõrvalistmel istudes, kui keegi ei näinud ja mina kedagi ei häirinud, kasutasin üldse kahte paari prille korraga.
Selles punktis, sattusin raamatupoodi ning märkasin riiulil raamatut “Parem nägemine prillideta Batesi meetodi abiga”. Keerutasin raamatut käes ja mõtisklesin, kaotada pole midagi, pigem võita. Raamat oli allahinnatud ja mina maksin mäletamist mööda ta eest 19 eurot.
Samal õhtul sättisin mitu lampi raamatu kohale ja alustasin lugemist. Mind kõnetas autori stiil- kummutada müüdid silmanägemise kohta. Muigama pani meenutus oma lapsepõlvest, kui tuli minna magama ja lugemine katki jätta just kõige põnevama koha pealt. Lahendasin siis enda jaoks olukorra, lugedes taskulambiga teki all raamatut edasi. Ema sai jaole ja rääkis ikka, et rikun nii tehes oma silmad täitsa ära.
Loo jätk on, et kolmandal, raamatu lugemise päeval otsustasin, et võtan prillid eest ja nii on see tänaseni. Mäletan veel, et mõtlesin, ma tahan nägemist tagasi ruttu ja kohe. Küsimus polnud vaid meetodis. Olin sellel ajal regressiooni terapeudi õppes. Mind kõnetas sellele teemale lähenemise sarnasus – regressiooniteraapia tegeleb samuti keha ja meele seoste märkamise ja uskumuste ümbervaatamisega.
Ma ise arvasin, et harjutuste tegemine ja nägemise taastumine võtab kuni aasta ja isegi ütlesin oma kaastöötajatele, et pange tähele, aasta pärast ma loen ilma prillideta. Kuid nagu juba mainisin, tegin seda varem. Alguses väsisid silmad kiiremini, kuid kui olin juba tunda saanud, et see on tehtav, olin enda suhtes rahulik ja kannatlik – see oli endalegi üllatus. See ei olnud mulle sellel ajal üldse loomuomane, olin üsna kärsitu ja ei mallanud jokutamist, eriti veel teiste ees. Üks oluline nipp oli, mis mind aitas. Kui inimene ei näe, siis ta kipub automaatselt silmi pingutama, kuid hoopis on vaja lõdvestada. Isegi õnnestus lugeda teemantkirja – kui valgus õigesti peale langes ja kui see oli selge, polnud higise näpuga laiali hõõrutud, nagu enamasti kauplustes.
Ma ei tea miks, kuid seda lugu kirjutades meenus mulle Experience Lucid Dreaming’u treeningust üks lugu. See on küll oma hirmuga kohtumisest, kuid minu meelest on see laiendatav, kuid otsusta ise.
“ Unenägudes on ette tulnud, minul küll, et põgened kellegi eest. Hirm on suur, kuid edasi kuidagi ei saa, jalad on suured kui lumeinimesel ja täiesti süldid, neid pole võimalik juhtida. Mõni võib isegi tunda, et on külma higiga kaetud. Ükskord pööras tagaaetav ringi ja küsis: “Kuule, miks sa mind taga ajad?” Ja too vastas: ‘Kust mina tean – see on ju sinu unenägu. Sina pead teadma.“
Mina sain oma prillidest vabaks. See ei olnud ainult füüsiline muutus, vaid ka samm suurema enesekindluse ja usalduse suunas. Mul oli ring täis saanud, et prillid aitaksid mul endast kuvandit luua ja mul pole vaja silmade ette raame panna. See oli ka uskumuste koorma selginemine, natuke rohkem endale lähemale jõudmine ja enda mõistmine ning mõnede filtrite ehk prillide võrra lihtsam olemine. Ma usun, et igasuguses tervenemises või muutumises on hea olla avatud erinevatele võimalustele ning neid kombineerida.
Suvel võtan päikeseprillid ikka välja, kuid nad on normaalse tumedusega.
Mõlemad prillid on mulle mälestuseks alles. Punased kasvuhoones, kuid siniseid ei teagi, kuhu torkasin.
Mul on hea meel, kui oma kogemust jagad.
